Kartulitrüki festival tegeleb probleemiga, kas ja kuidas on võimalik teha graafikat, mis oleks keskkonnasõbralik, odav ja alternatiiv traditsioonilistele kõrg- ja sügavtrükitehnikatele ning enda uudsuse mõneti juba ammendanud digitaalse kujutise kultusele. Kartulitrüki festivaliga püüame me minna tagasi graafika ja trükikunsti ürgolemuseni, milleks on lihtne kujutise reprodutseerimine, jälje jätmine.

Kartulitrüki eeliseks muude tehnikatega võrreldes on tema kerge kättesaadavus: kemikaalide, trükipressi, hapete, trükivärvide, spetsiaalsete paberite, metall- või muude plaatide asemel võib kasutada koduseid vahendeid nagu: nuga, kartulit, parajasti kätte juhtuvat kangast või paberit ning vee baasil värve. Kuna kartulitrükki võib teha vabas õhus ja mittetoksiliste värvidega on ta digitaal ja traditsioonilistest tehnikatest erinevalt tervisesõbralik ja annab urbaniseerunud kunstnikele hea võimaluse umbsest toast välja saada, oma kätega loodust tunnetada ja kunst rahva sekka tuua.

Kuigi paljud meist on kartulitrükiga kokku puutunud vaid lasteaias ja algkoolis, kus seda kasutatakse käelist osavust arendava harjutusena, ja peaaegu mitte keegi pole seda hiljem proovinud, arvame me, et see tehnika on ka professionaalsetele kunstnikele väljakutseks. Ja nagu selgus esimesel kartulitrükifestivalil, pakub oma näilisest robustsusest hoolimata palju võimalusi kunstiliseks väljenduseks. Kujunesid isegi kaks gruppi: ühed eelistasid värsket kartulit, mis oli jäik, võimaldades lõigata peenemat mustrit, kuid nõudis täpsemat kätt läbilõike tegemiseks; teised aasta vanust, mis trükkis alati terve pinna, kuid moonutades kujundit. Kasutust leidsid isegi idud ja vana kartuli krobeline koor. Esimene festival pühendus eksperimenteerimisele, kartuli kui trükivahendi võimaluste avastamisele. Teisel festivalil püüdsime avastatud trükivõimalusi laiemalt näha ja neid terviklike kunstiteoste loomiseks teadlikult ära kasutada.

Peale keskonnasõbralikkuse, isetegemisrõõmu, odavate materjalide ja primitiivtrüki propageerimise on festivali idee seotud ka kartuli, kui eestlaste põhitoidusega. Hoolimata vanarahva ütlustest: "Ilu ei sünni patta panna" ja "Toiduga ei mängita", püüame me kartulit trükiplaadina kasutades pühitseda tema tähtsust eesti kultuuris, leida talle muid rolle peale sousti all olemise ning tõestada, et ka kunst võib olla söödav.
Kartulitrükifestival ei pürgi eliitseks kunstisündmuseks vaid ühendab alternatiivset trükikunsti ja lõõgastavat looduses viibimist ning uute tutvuste sõlmimist enne sügis-talvise pingerikka tööperioodi algust.